Vestlused emaga muutusid alates teismelise-east mu elu parimaks osaks. Alles aastaid hiljem sain aru, et ma justkui kasvasin teraapias: ema kuulas, mina rääkisin. Teraapias ei olnud käske ega keeldusid, olid küsimused. „Mida sa arvad, et sa võiksid selles olukorras teisiti teha? Kuidas sa seda lahendaksid?“ uuris minu ema, samal ajal kui teiste emad teatasid, et naabrilaps tegi vea või vastupidi, käskisid andeks paluda. Mina õppisin ennast väljendama ja mitte kartma oma mõtteid. Rääkida oli nii põnev, et alles siis, kui ema enam ei olnud, sain aru, kui vähe ma teda tundsin. Ema suri, kui olin 28aastane. Ta oli õnnelik tööl, aga mitte kodus.

Jaga
Kommentaarid