Mudlum: ilma mõrumagusalt lõhnavate toomingateta ei ole kevad õige kevad

Kuidas on võimalik, et toas saab olla hilisõhtuni nii, et tuled ei põle? Sest käes on maikuu! Kes oleks seda võinud oodata, et ta lõpuks ikkagi tuleb, kogu oma ilus.

Kuidas meie laiuskraadi inimesed ülepea selle pimeduse ja valguse vaheldumise üle elavad, see on ju natuke nagu maniakaal-depressiivne psühhoos, pärast pikka toasistumist, pimedust, külma, minnalaskmist, laiskust ja lodevust nüüd järsku tahaks kõike teha! Minna igale poole! Olla kogu aeg väljas! Ja nii rõõmus on meel, et hinge võtab kinni, kui vaatad seda õrna rohelust – kõigepealt põõsastel, siis puudel. Alles nad olid haledad ja raagus, vaid mõni kraaksuv vares istus oksal, nüüd aga pitsilised, puhvis, sätendavad hommikukastest. Lilledest ma ei räägigi. Tublimatel on võõrasemad juba ammu rõdukastides, nemad ju külma ei karda. Aianduspoodidel on kibe hooaeg, mida kõike sealt koju ei veeta! Vaatad neid võõrasemade lette, milliseid võtta? Kas säravoranžid? Kollased? Tumepunased või tumelillad? Aga äkki hoopis kannikesed, need väiksema õiega, valged?

Pagasnikud laotakse elupuid täis, läheb heki rajamiseks, kust ükski võõras silm läbi ei näe. See ei loe, et tarkpead juba ammu räägivad: elurikkuse seisukohast on elupuu kehva puu, liblikal ja mesilinnul sinna asja ei ole. Ikka kõrguvad aedlinnades siredate Brabantide ja Smaragdide read. Aga tasapisi asjad muutuvad, isegi linnahaljastuses rajatakse mõnusaid võpsikuid, mis püüavad järele aimata niitmata muru.