NOSTALGIA | Tallinna Moemaja 35 aastat – kuldajastu kitsikuste kiuste, Baltic chic ja vaikne hääbumine

66 aasta eest asutatud Tallinna Moemajast on saanud legend, mis vääriks tervet eepost. Kuldseid aegu meenutavad esimesed ja kõige viimased moemaja inimesed.

1957. aasta 16. maid loetakse Tallinna Moemaja sünnipäevaks. Kõlava nimega asutus alustas tühjas toas viie spetsialistiga: direktor Anita Burlaka, peakunstnik Helga Maranik, peakonstruktor Ella Kala, pearaamatupidaja Hans-Otto Vielhaack ja plaaniosakonna juhataja Ludmilla Pavlovski. Tuli hankida kõik vajalik nõelast õmblusmasinani ning leida inimesed, kes majas tööle hakkavad. Esimesteks kunstnikeks olid Lygia Habicht ja Dagmar Isok, kes kutsuti Klementi õmblusvabrikust. Sealtsamast olid pärit ka peakunstnik ja direktor.

Vaevalt jõuti alustada, kui Moskvast tuli käsk valmistada vähem kui kahe kuuga kollektsioon Brüsseli maailmanäitusele. Eestlaste maitset peeti siis ja ka edaspidi sobilikuks, kui oli vaja piiri taga näidata, kuidas „rahuldatakse nõukogude inimese vajadust esteetiliselt kunstipäraste kehakatete järele”. Helga Maranik meenutab 1987. aasta Siluetis: „Olime noored ja väga julged. Kuigi puudusid igasugused kogemused, polnud meil ei hirmu ega aukartust. Töötasime nii kuis jaksasime. See hulljulgus tõi esimese rahvusvahelise tunnustuse, maailmanäituse hõbemedali.” Lygia Habichti mäletamist mööda saadeti Moskvast preemiaks Pärsia põrandavaip.