Kui tubli olemisest saab koorem

„Ole siis tubli,“ ütles abikaasa mulle alati, kui hommikul tööle läksin. Ühel päeval ma käratasin vastu: „Ma olen niigi tubli. Sa ei pea mulle seda ütlema!“ Tubli tüdruk minu sees oli hakanud mässama. Ma teadsin, et ma ei taha enam teha nii, nagu peab, vaid nii, nagu mina tahan. Ma diagnoosisin endal tubli tüdruku sündroomi.

Klassikaline lause „Ole tubli!“ võib olla heasoovlik, kuid kannab sõnumisaajale edasi tunde, et ta praegu pole piisav ja peab veel pingutama. Innustamise asemel mõjub lause kohustusena käituda vastavalt kellegi ootustele. Vanem või õpetaja ootab, et laps ei tekitaks pahandust, ei lõhuks midagi ära, oleks korralik ega tekitaks tüli. Soovis „olla tubli“ on esikohal täiskasvanu või ka ühiskonna, mitte lapse kui indiviidi vajadused. Nii oleme õppinud, et tubli olemise kaudu oleme aktsepteeritud ja väärtustatud. Nüüd täiskasvanuna on meil võimalus ümber õppida ja olla tubli iseenda jaoks.

Tänapäev on andnud meile head võimalused ja vabaduse tegeleda sisemiste protsessidega. Saavutustele orienteeritud kultuur hakkab üha rohkem asenduma sügavamaid väärtusi hindava vaimsusega. Mina näen, et paljude naiste jaoks tähendab see tubli tüdruku strateegiast loobumist. Kui varem viis elus edasi teistele meele järele olemise taktika, siis nüüd on see saanud koormaks, tekitades sisemist rahulolematust ja stressi. Enesekindlus, mis toetub välistele asjaoludele – teiste positiivne tagasiside, saavutused, ametipositsioon, hea ema roll – ei tööta pikaajaliselt, kui nendes tegevustes puudub kooskõla sisemise minaga. Varem või hiljem on oht läbi põleda.