Mihkel Raud kõrgetest hindadest restoranides ja toidupoodides: eestlane olla? Kulukas, aga neetult uhke!

Käisin emaga ühes Tallinna restoranis. Prantsuse köök ja puha, sõbrad olid soovitanud. Ega me palju midagi tellinud: paar eelroakest, kaks põhirooga, klaasi veini ja magustoidu jagamiseks. Oli maitsev, kuigi ehk mitte nii, nagu kirjeldusi kuulates olin lootnud.

Saabus arve tasumise aeg. Ettekandja ulatas mulle paberitüki ning jäi laua juurde seisma, justkui kartnuks, et ma arvet nähes minema jooksen. Põhjusega kartis, sest paberitükil ilutsev number tõmbas mul esimese hooga hinge kinni: 198 eurot. Põrnitsesin sedelit ja läksin ilmselt näost lillaks. Igatahes küsis ema, kas kõik on hästi.

„Jaa, kõik on hästi, miks ta siis ei ole,“ pobisesin vastuseks, maksin arve ära