Mida ma õpetaksin oma emale?

„Huuled tuleb alati punaseks värvida, sest iial ei tea, millal eluarmastus vastu tuleb,“ ütles ema kord tädile öösel kell kaks, kui nad olid lõpetanud nõudepesu pärast meeleolukat koosviibimist ja tädi imestas, miks ema sellisel hilisel tunnil enne kojuminekut veel huulepulgaga mässab.

Minu psühhiaatrist ema oli daam. Alati maitsekalt riides, elegantne, viisakas, juuksed soengusse sätitud. Mäletan tema harukordset võimet jääda igas olukorras rahulikuks – küllap andis keerukas töö sellesse oma panuse. Meie peres ei küsitud kunagi, kas ema peaks töötama, sest abivajajad otsa ei saanud. Aeg emaga oli luksus, sest emal olid tavalised tööpäevad, kaheksani kestvad tööpäevad ja öövalved. Aastal, mil mina sündisin, sai ema juba nelikümmend. Me ei müranud ega mänginud, töö võttis oma, ema tervis oli habras ja läbi põetud vähk kummitas kusagil silmapiiril.