Parem pool aastat peos kui terve katusel

Juunikuu on elukuu. Mulle on ta tihtipeale olnud ka surmakuu. Ühel ammusel juunipäeval matsin oma isa, viis aastat tagasi mai viimasel päeval ema. Ja nagu inimeste elud on imelikud ja käivad arusaamatuid keerdkäike mööda, nii võib ka juuni olla taevas maa peal või midagi palju koledamat. Isa matustelt sõitsin ära jaanilaupäeval. Elvast Tartusse, sealt läbi Eestimaa Muhusse. Taevas oli potisinine, peaaegu must. Oli hirmus äikesetorm, ei ainsatki jaanilõket, maa oli uppunud vihma ja pimedusse. Ema matusepäev oli seevastu ebatavaliselt kuum ja päikeseline, teeroos oli täies õies, juba hakkas pudenema.