Miks me tunneme üheöösuhte tõttu häbi, kui tegemist oli kahe täiskasvanud inimese ühise otsusega?

Pime ja võõras tuba. Täielik vaikus. Üritan läbi tuikava peavalu aru saada, kus ma olen. Vaikselt tulevad üksikud stseenid silme ette.

Ööklubi, tantsimine, suudlused, Venus Clubi ees taksosse, jutud diivanil, põrandal lebav rinnahoidja, oiged, seks. Viimast tõendab kõrval lebav alasti naisterahvas, kergelt valust tuikav kubemepiirkond ning vahekorrale iseloomulikud odöörid ninasõõrmetes.

Mis edasi, mõtlen endamisi. Ilmselgelt on väga varajane hommik, magaks ehk edasi? Mis ta nimi üldse oli? Ja kus me oleme? Tundub mingi paneelmaja olevat... Olen just otsustanud proovida uuesti magama jääda, kui mu kaaslane tõuseb püsti ja läheb tualettruumi. Nii, nüüd või mitte kunagi, Risto! Ajan end valu trotsides püsti ja hakkan riietuma. Kaaslane naaseb umbes poole riietumise pealt. Vahetame paar lauset. Ta mäletab eilsest vestlusest, et ma olen varajane ärkaja. Hästi, mõtlen endamisi, saan sellele viisakalt viidata. Veidi kohmakad hüvastijätuprotseduurid ja olengi pühapäeva hommikul kell pool seitse keset udust ja karget Lasnamäed. Silmad häbi täis.

Tunda või mitte tunda?