Anne Bõkova: aasta tagasi oleksime peaaegu surma saanud, kui Vene armee ballistiline rakett tabas sihtmärki

Üks aasta. Aasta tagasi algas maailmalõpp. Selgus, et maailmalõpp ei ole mitte üks hetk, mitte ühe sekundi pikkune välgatus. See on must ekraan, mille taga lõpeb vana elu igaveseks...

Mäletate, mis juhtus minuga aasta tagasi. 24. veebruaril ärkasin kodulinnas Kiievis plahvatuste peale. Esimese kärgatuse võis veel auto summuti plahvatusega segi ajada, kuid teine maavärin kinnitas: on alanud kõige hirmsam. Sõda.

Ma ei ole kunagi elus plaaninud elada ja töötada kahes riigis korraga. Aga nagu selgub, on see ainus variant, mille puhul ma ei tunne end halva emana, halva tütre või halva naisena. See on minu jaoks äärmiselt oluline. Paar nädalat veedan Eestis ja mõned nädalad Ukrainas. Töötan nii siin kui seal. Enne sõda oli mul kombeks igal hommikul McDrive’i juures peatuda ja osta espresso vahustatud piimaga. Minu tööelul oli late maitse. Nüüd on minu elul bussijaama kohvimasinast saadud piimapulbriga kohvi maitse. See kuulutab eelseisvat kohtumist perekonnaga; see on imeline.

Anne Bõkova kirjutab elust siin ja seal.. Eestis ja Ukrainas.