KAANELUGU | Anu Raud: isa õpetas igat tööd pühalt tegema, olgu see kala puhastamine või kuidas õunu kindaga puu otsast võtta

Anu Raua elutöö ja pärand on suur, nagu tal oleks seljataga mitu elu. 10. mail tähistab kunstnik 80. sünnipäeva.

On tihe tuisk nagu rahvajuttudes, kus hundid varastavad pimeda peale jäänud lapsi. Viljandimaa, Heimtali. Naistepäeva õhtu. Elutoa seinal tiksub kell. Köögis puupliidil ootavad meid mahepardihautis ja kartulid. Laual on külaliste tulekuks valmistatud seenepirukad. Anu võõrustab külluslikult. „Kui kõht on täis, on kõigil meel hea,“ ütleb ta. Kõike peab olema rohkem ja veel ning perenaisel on toeks head abilised.

Must njuufa moodi koer Muta tervitab nuuskides delikaatselt, kuid ka nõudlikult ja heidab uksemademele lebama. Anu oli otsustanud, et pärast kolli Tuksi surma ta uut ei võta. Ent otsustas enda ja Tuksi rõõmuks ringi – vana koer sai enne minekut noore sõbra. „Postimehe leht oli poliitikuid täis, aga küll oli seal ka üks ilus kutsikapilt. Olin kogu aeg öelnud, et ma olen liiga vana, et koera ma enam ei võta, sest peab saama kõlada koos, kuni koer elab,“ räägib Anu. „Aga tal oli niisukene nägu, et ikka ja jälle vaatasin seda.“

Muta võtmine võis olla suur äratundmine, kuid miks mitte ka otsus, et veel on elus vaja asju teha. Peab veel elama.