Hilje teab, et vähk võib tagasi tulla. „Aga kas sellest hoolimata või siis just selle tõttu – ma olen rohkem elus.“

„Kas sellest kõigest tasub rääkida? Nüüd juba arvan, et jaa. Kui kasvõi mõni naine läheb pärast minu lugu end õigel ajal kontrollima, on see suur asi. See võib olla elu.“ Kaks aastat tagasi saadud diagnoos on Hilje Savolaineni (45) jaoks kui uks teise reaalsusesse.

Hilje olekus on hoogu ja lootust, punakad paksud juuksesalgud raamivad ääreni elu täis silmi – Hilje on rääkides nii ilus. Ilmselt läheb tal hetkel päris hästi, mõtlen. Juuksed on ju peas. Küsin arglikult juuste kohta. Hilje tunnistab, et kui SEE teade saabus, keeldus mõistus esimesel hetkel kõige hullemaid stsenaariume vastu võtmast. „Suunasingi siis esimese hirmu juuste kaotusele. Arst lohutas, et tänapäeval ei pruugi nii juhtuda, et kukuvad peast ja jääd kiilaks, ravimine on kaasaegsem. Teine arst uuris karmilt, et kas see on tõesti minu suurim mure.“

Äsja vähidiagnoosi saanud naise suurim mure pole muidugi tema kiharad. Küsimused, mis saab edasi, mis saab lastest, on endassevõtmiseks lihtsalt liiga suured.

Hilje ei teagi, millal kõik täpselt algas

Võib-olla siis, kui saabus koroonaaeg. „Mina olin ju üks nende hulgast, kes esimesena sealt Mulli festivalilt koroona sai. Ja siis tunduski, et see võõras enesetunne, mis ka tükk aega hiljem kõhust ei kadunud, võib olla ka uue viiruse tagajärg.“ Aga Hilje soolevalu ei läinudki üle. Esmased testid näitasid, et veri on täiesti korras ja edasisi uuringuid tal saada ei õnnestunud. „Mõtlesin, et kas olen tõesti viiruse ajal küüslauguleiva ja ingveriteega enda soolte seinad ära rikkunud? Ei teadnud enam, mida süüa. Kui midagi alla neelasin, kogu mu keha põles seest, nii valus oli.“