„Ajud on Eesti naftavaru!“

„Ma ei näe mingit põhjust, miks Eesti programmeerijate hulgas ei võiks sooline tasakaal olla 50 : 50,“ leiab digiarengu asekantsler Luukas Ilves. Räägime naistest ITs, juturobotitest ja kurnavast bürokraatiast.

Luukasega suhelda on lihtne. Ta oskab jätta muljet, et tunnete teineteist ammu – on sõbralik ja vahetu.

Ent teemad, millest temaga rääkida, tehnoloogiakaugele inimesele nii lihtsad ei ole: neil on omaette keel. Luukase argises sõnavaras on monoliitsüsteemid ja teenusarhitektuur ja skriptitud äriloogika. Agiilsed protsessid. Pilvearhitektid. (See viimane kõlab lausa luuleliselt.)

Saab ka lihtsamini. Ühe lausega öeldes huvitab Luukast see, et Eesti (digi)riigina areneks: et eestlased saaks läbimõeldud e-tooteid ja -teenuseid, mis teevad elu paremaks. Alustades sellest, et keegi ei katkuks juukseid, kui püüab nutitelefonis tulusid deklareerida. Lõpetades sellega, et Eestis kirjutatud retsepti saaks vajadusel lunastada ka välismaal. Või et juhiloa vahetus käiks SMSi teel.

Istudes Luukase kabinetis, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 14. korrusel, kus kohvilaual tuleb kõrvale lükata terve virn raamatuid („See on väga hea,“ kiidab ta pealmist, tehnoloogiaanalüütik Azeem Azhari menukit „Exponential“), küsin, samuti lihtsate sõnadega, keerulise küsimuse...