Ärgates taas kevadesse

Sõites tagasi Heimtalist Anu Raua juurest, tundsin end erakordselt elusana. Ajakirjaniku töö on privileeg. Võimalus istuda ühes lauas elavate legendidega. Mõtestada üheskoos olevikku, kujutleda tulevikku.

Anu Rauaga rääkisime ka oma isade punaminevikust. Anu isa oli luuletaja, minu oma tööstusjuht Tartus. Tema tehases valati malmist ahjuluuke ja kanalisatsioonikaevude kaasi. Minu lapsepõlv olid sulamalmi kosed, nagu laava.

Ma pole sellest palju rääkinud, sest oli vaja seedida, kuni nüüd üks 27aastane sõber (täitsa teine põlvkond, eks) ütles: „Isade valikuid tuleb austada.“ Kuldsed sõnad.

Olen ka mõelnud, et meil ei tasuks maha teha nõukogudeaegseid loomeinimesi, tööstusjuhte, isegi linnategelasi nagu äsja lahkunud Indrek Toome. Elu meie maal viisid edasi meie oma inimesed. Julgen arvata, et enamik neist parimat soovides. Me poleks ju tahtnud Moskva-inimesi.

Nõukogude okupatsioon oli õudne. Aga me ei tohiks kõike tühistada, sest nii tühistaksime ka enda elu. Meie elus on ju alati midagi väärtuslikku.

Me ei tohiks kõike tühistada, sest nii tühistaksime ka enda elu.

Toimetuses tõdeme tihti, et mingi teema on õhus. Sarnased mõtted korduvad sageli mitmes loos, ilma et oleks seda niimoodi plaaninud. Seekord on Eesti Naises selliseid teemasid vähemalt kaks. Esimene neist, julgeolek, on aja märk. „Illusioonid sõja kiirest lõppemisest on kadunud,“ kirjutab ukrainlanna Anne Bõkova hingekriipivas kolumnis. Suurõppus Kevadtorm puudutab taas paljusid Eesti peresid. Kuidas toetada partnerit, kes saab kutse minna? Sellestki kirjutame.

Teine teema, mis seekord ajakirja läbib, on uni. Sellest kirjutab kolumnist Mihkel Raud, kõneleb pikk terviselugu, seda mainivad 1950ndate ilunipid... Uneäppi soovitab ka digiriigi visionäär Luukas Ilves. Peame hoolitsema oma une eest, et jaksaks elada iseenda elu ja jõudu jääks üle, et teisigi toetada.

Kergemat kevadet!