Kirjad

Olles viimased kolm aastat elanud välismaal, siis lõpuks koju saabudes haarasin poest kaasa ka Eesti Naise ja tahtsingi teid tänada selle siiruse eest, mis ajakirja lugudest kõlama jääb.

Eestlaste ausus, puhtus ja headus pani mind naeratama, sest välismaal on peatähelepanu ajakirjades ikka kullal ja karral. Tehakse head nägu ka halva mängu juures ja oma tegelikku palet väga ei avaldata. Eesti Naises aga tundsin, kuidas intervjueeritavad rääkisid oma elust ilma roosade prillideta, ausalt. Gea

Olen istunud nädal aega korteris samades dressides ja diivanilt tõusnud vaid WCsse minemiseks või ukse tagant kulleri jäetud toidu võtmiseks. Ma olen kustutanud korduvalt oma sotsiaalmeediakontod, et ei peaks sõbrannade kirjadele vastama. Olen vahetanud töökohti ja kaaslasi, joonud palju alkoholi ja leidnud lohutust ravimitest. Seega, jah, mind puudutas väga aus ja vajalik artikkel Hedvig Hansonist ja ülitundlikkusest, kuna olen sellega elanud kogu oma teadliku elu. Suudan nüüd, 27aastaselt minna kinno ja teatrisse, nii et paanika mind ei haaraks. Suudan käia elukaaslasega spaas ilma, et valgus, mis basseini põhjas kumab, mind hulluks ei ajaks. Eelistan lisaks oma kassidele ka sõbrannade seltskonda. Armastan kanda värve ja ennast sättida ka tavalisteks tööpäevadeks. Aga seda tänu teraapiale, enese leidmisele ja heale tugivõrgustikule. Mind siiralt rõõmustas, et seda teemat puudutasite, aitäh. Brit

Koledas rahutus maailmas on sobilik iga julgustav mõte. Seekord nautisin pereterapeut Katrin Saali Sauli nõuandeid, kuidas olla tugev. Need soovitused on lihtsad, tuleb vaid julgeda olla. Oli ju listeeriahüsteeria, siis tuli koroona ja puhkes sõda meie lähistel. Uued probleemid ja hirmud, mis puudutavad sõjapõgenikke ja julgeolekut. Valimised. Veniv kevad. Loksuv tervis. Üks soe naeratus, hea kõne sõbrale, netis surfamine ja nalja viskamine on abiks. Ka mälestused soojendavad: alati polegi need nii head, aga meenuvad heatahtlikud Inimesed, kes heaga sind toetanud, ja saad tuge. Ene

Seekord kõnetas eriliselt Ene lugu kurguvähist. Olles mitmed korrad n-ö noa all käinud, julgen öelda, et arst ei ole jumal taevas, kes inimese sisse näeb. Ta lähtub ikkagi sümptomitest ja need võivad inimeseti vägagi erinevad olla ning alati mitte üheselt võetavad. Oma „vähipojukesega“ käisin poolteist aastat arstide vahet. Diagnoosiks: allergia, ekseem, ükski määratud ravi ei mõjunud. Ühel päeval sattusin võõra doktori jutule, kes ütles, et see võib üks väga raskesti tuvastatav vähivorm olla. Diagnoos osutus õigeks ja õigeaegseks. Siit loo moraal: käige rohkem arsti juures, püüdke ise oma keha jälgida ning arstile võimalikult täpseid sümptomeid kirjeldada, siis on lootus õigel ajal abi saada suurem. Tark tegu on püüda proovida ka erinevate arstide arvamust. Urve

On kaunis laupäeva hommik, joon kohvi ja lehitsen Eesti Naist. Jõudsin toreda artikli juurde, kus on kaunid droonipildid, vaatan aknast välja ja seal tuiskab lund. Mõtlen, et meil on nii palju kauneid kohti: milleks reisida välismaale, kui Eestiski on palju, mida avastada. Nüüd saan aru, et tuleb rohkem looduses aega veeta ja nautida igat aastaaega, mis on meile antud. Veronika D.