Birk Rohelend: lapsepõlves treeniti meid tegema nürimeelseid asju seni, kuni suutsime neid teha ilma liigse vastumeelsuseta
Juba siis, kui ma väike olin, meeldis mulle vara ärgata. Olen selline 100% tüüp: kui magan, siis üleni; kui ärkan, olen täielikult kohal. See päädis harjumusega, et kui ema mind hommikul äratama tuli, hüppasin kohe voodist välja. Ema jaoks oli see šokeeriv. Nii ta siis mind vaikse häälega äratama hiilis: „Ärka üles, kell on kuus, palun ära hüppa!“
Lapsepõlv oli mitmes mõttes hea aeg. Vahel arvan siiani, et selle suurim kasu oli, et meid treeniti senikaua tegema nürimeelseid asju, kuni suutsime neid teha ilma liigse vastumeelsuseta. Kartulite kõplamine, punaste sõstarde korjamine, maasikavõrsete lõikumine, klaverimängu harjutamine, järjekorras seismine – need kõik valmistasid meid ette täiskasvanueluks. Koristamiseks, ummikus passimiseks, nõudepesuks, rutiinseteks tegevusteks, mis on kõik hädavajalikud, aga mitte tingimata inspireerivad.