FOTOD | „Tohutu tänu ja valu.“ Eesti ja ukraina naised punuvad kõrvuti katkematu voona varjevõrke

Ukraina fotograaf Oksana Omeltšenko ei suutnud mullu pikalt pildistada. Kuni kohtus naistega, kes teevad Tartus Ukrainale varjevõrke. „Mu süda jäi sellesse Tartu keldrisse,“ lausub Oksana. „Siin päästetakse elusid. Ka Ukrainas päästavad keldrid praegu miljoneid inimesi.“

Kui algas Ukraina sõda… siis esimene kuu aega ainult skrollisin uudiseid ja rääkisin oma emaga. Tema keeldus Ukrainast lahkumast. Ütles, et jääb sõja lõpuni oma koju.

Minu elu läks nii, et olen neljandat aastat Eestis. Kõigepealt kolis mu kallim, kes leidis siin töö, siis palus ta mu kätt ja tulin talle järele. Esialgu tundsin ebalust, ent aegamisi armusin Eestisse. Siinne loodus... see on uskumatu! Praeguseks tean Tartus paljusid ukrainlasi ja kui sõda puhkes, hakkasid mu tuttavad korraldama vabatahtlike tööd, et aidata Ukrainast pagevaid põgenikke.

Tänu tuttavatele sain ka teada, et Tartu ülikooli keldrikorrusel punutakse Ukraina relvajõududele varjevõrke. Läksin kohale ja olin hämmingus: need naised – kui kiirelt nad olid seljad kokku pannud, et võiksime üheskoos võita… Eesti ja ukraina naised kõrvuti töötavad kõrvuti. Katkematu voona liiguvad võrgud siit otse rindele.

Tundsin vastakaid tundeid. Ühelt poolt tohutut tänu, aga ka sügavat valu – kõige pärast, mis toimub Ukrainas... Minu mure oma ema pärast on lõputu. Ta elab 70 kilomeetrit Kiievist, tänu jumalale üsna rahulikus kohas. Kuid me kõik teame, et Ukraina taevas on kaitsetu... Räägin emaga tihti telefonis, kuid püüame vestelda kõigest muust kui sõjast, sest ma nii väga tahan, et iga hetk koos temaga oleks õnnelik.

Mulle jääb igavesti meelde üks eesti vanaema, kes koos oma pisikese lapselapsega tõi varjevõrkudeks kangaid. Pole tähtis, et nende riie polnud punumiseks õiget värvi – minu jaoks on nad kõige armsam mälestus sellest raskest ajast.

Pärast pikka pausi võtsin välja oma fotoaparaadi, et teha need pildid.

Võrke punutakse Eestis mujalgi, kuid mu süda jäi sellesse Tartu keldrisse. Ma ei suuda sõnadesse panna tänu, mida väärivad MTÜ Aitan Kaitsta, selle ühed eestvedajad Tartus – Kristel Kajak, Kristiina Johanson – ja teised, kes vankumatus usus on aidanud kaitsta mu emamaad. Juba terve aasta.

Elagu Eesti!

Слава Україні!

*