Tolmust ja valgusest

Taevas on nii kõrge, sinisinine, kas pole imeväärne, et meie taevas on helesinine? Valgus on täiesti isemoodi, see on eelkevade valgus, mis heidab teravaid varje, mida ei mahenda puude rohelus, omamoodi halastamatu, oled selle all armetu ja hall oma talvest väsinud olekuga. Vaata vaid peeglisse mõnel sellisel armutul aprillipäeval – nägu on hall, kõik kortsud joonistuvad selgelt välja, iga vari, ebatasasus – mis nüüd siis saab? Tahaks tagasi pimedasse prakku, igavesse hämarikku, kus aeg seisab paigal ja kõik näib muutumatu. Aga hinges pakitseb lootus, et äkki sel kevadel, sel suvel on lõpuks kõik just nii ilus, nagu elus olema peab.