Andrus Kivirähk: rutiin aitab elu lihtsamaks teha. Milleks muuta asju, mis töötavad!

Kivirähk ei torma. Jalutab. Seisatab. Ootab kannatlikult ära rohelise tule, naudib mõnusat ilma, uurib vaateaknaid. Kohale jõuab mõni minut varem kui kokku lepitud. Nagu ikka. Kohvi tellib piimaga, kõrvale võtab tiramisu. Nagu eelmiselgi korral.

Staažikad lehetöötajad mäletavad, kui Kivirähk oma jutukesi toimetuses kirjutamas käis. Ümberringi kära ja möll. Kivirähk saabus hommikul kell üheksa, heatujuline ja puhanud, istus arvuti taha, süvenes, klõbistas. Kaua see aega ei võtnud, varsti tõusis, tegi paar muhedat nalja ja läks!

„Kas ei ole nii, et arvuti taha tuleb ennast sundida?“

„Muidugi tuleb sundida! See on nagu talisuplusega – kuigi ma ise pole kunagi jääaugus käinud. Alguses ei taha minna, aga kui veest välja tuled, on hea mõnus tunne.“

„Kui süda veel lööb.“

„Jah. Oled rahul, et said sooritusega hakkama ja järgmise korrani on päev otsa aega. Vahepeal saab lugeda, koeraga jalutamas käia ja mõelda, mis edasi saab.“

„Kas su rahulolu ei kahanda mure, et läheneb mingi tüütu kohustus, ettekanne, esinemine, intervjuu, kohtumine?“

Mida arvab Kivirähk ettekannetest ja koolides esinemistest? Kas tõredat Kivirähki on keegi näinud? Sellist, kes suleb uksi, räägib vähe, nõuab vaikust?