Mihkel Raud sõprusest naistega: loomulikult on mul naissõpru! Aga nad kõik on lesbid
Ma sõidan pea katkematult mööda Eestit. Küll üksi, küll bändiga, küll lugejatega kohtuma, küll mõnel neljandal põhjusel. Mõned nädalad tagasi viis tee Kuressaarde, sedapuhku koos koolitaja Epp Kärsiniga. Oleme viimase aasta jooksul vestlusõhtuid korraldanud ja kuna need mandril edukaks osutusid, kutsusid saarlased meid kah külla. Ajasime Epuga juttu, rahvas kuulas, oli mõtlik, naeris ja plaksutas. Ehk vestlusõhtu nagu iga teine – põnev ja ootamatu, ent erakordselt soe. Ja muidugi avameelne, ükskõik kui läägelt see sõna ka ei kõla. Võib-olla liigagi avameelne, kuid Epp Kärsini seltskonnas pole vist muudmoodi võimalik. Siis saabus aga publikuküsimuste kord...
„Kas teil naissoost sõpru on?“ küsis preili esimesest reast. Üldse mitte selleks, et end mulle sõbraks pakkuda, vaid tõsisest huvist, kas meeste ja naiste sõprus on võimalik.
Sest miks peaks olema, eks? Mehed mõtlevad naistest ju vaid teadagi kuidas. Isegi kui ma end mõne daami sõbraks ette kujutan, kargan talle kohe selga, kui too valvsuse kaotab. Kui ma sõpra vajan, lähen kõrtsi või jalgpallimatši vaatama, küünesalongi sissekäigu ees naisi kõnetades otsin aga hoopis teistsugust partnerlust. Igatahes näivad paljud sedamoodi arvavat...