Minu elu läks nii, et olen neljandat aastat Eestis. Kõigepealt kolis mu kallim, kes leidis siin töö, siis palus ta mu kätt ja tulin talle järele. Esialgu tundsin ebalust, ent aegamisi armusin Eestisse. Siinne loodus... see on uskumatu! Praeguseks tean Tartus paljusid ukrainlasi ja kui sõda puhkes, hakkasid mu tuttavad korraldama vabatahtlike tööd, et aidata Ukrainast pagevaid põgenikke.

Kangad, millest võrk punutakse, peavad värvilt sobituma maastikuga, kuhu need lähevad, ja klappima aastaajaga, millal neid kasutatakse. Põhjaks annetavad kalurid kalavõrke.

Tänu tuttavatele sain ka teada, et Tartu ülikooli keldrikorrusel punutakse Ukraina relvajõududele varjevõrke. Läksin kohale ja olin hämmingus: need naised – kui kiirelt nad olid seljad kokku pannud, et võiksime üheskoos võita… Eesti ja ukraina naised kõrvuti töötamas. Katkematu voona liiguvad võrgud siit otse rindele.

Tundsin vastakaid tundeid. Ühelt poolt tohutut tänu, aga ka sügavat valu – kõige pärast, mis toimub Ukrainas... Minu mure oma ema pärast on lõputu. Ta elab 70 kilomeetrit Kiievist, tänu jumalale üsna rahulikus kohas. Kuid me kõik teame, et Ukraina taevas on kaitsetu... Räägin emaga tihti telefonis, kuid püüame vestelda kõigest muust kui sõjast, sest ma nii väga tahan, et iga hetk koos temaga oleks õnnelik.

Mulle jääb igavesti meelde üks eesti vanaema, kes koos oma pisikese lapselapsega tõi varjevõrkudeks kangaid. Pole tähtis, et nende riie polnud punumiseks õiget värvi – minu jaoks on nad kõige armsam mälestus sellest raskest ajast.

Pärast pikka pausi võtsin välja oma fotoaparaadi, et teha need pildid.

Võrke punutakse Eestis mujalgi, kuid mu süda jäi sellesse Tartu keldrisse. Ma ei suuda sõnadesse panna tänu, mida väärivad MTÜ Aitan Kaitsta, selle ühed eestvedajad Tartus – Kristel Kajak, Kristiina Johanson – ja teised, kes vankumatus usus on aidanud kaitsta mu emamaad. Juba terve aasta.

Elagu Eesti!

Слава Україні!

*

Portreed on üks Oksana meelisteema. „Armastan pildistada inimesi ja detaile,“ lausub ta. „Ükskõik kus ma viibin või mis mu ümber toimub, pildistamine on see, mis teeb mind õnnelikumaks. See äratab mu ellu.“
Ukraina fotograaf Oksana Omelchenko võrgupunumine

Facebooki grupp „Aitan kaitsta“ loodi kolm nädalat pärast sõja puhkemist Ukrainas. Selle avaliku grupi kaudu korraldatakse vabatahtlike võrgupunujate tööd üle Eesti. Võrgu headus on ülitähtis, sest muidu ei pruugi see pakkuda kaitset, vaid võib muutuda sihtmärgiks.

„Riideribade lõikamine ja nende võrkupunumine maandab stressi,“ leiab Kristel Kajak. „See on võimalus teha Ukrainale midagi kasulikku selle asemel, et käed rüpes istuda ja sõjaalgatajat kiruda.“ Pildil üks tubli Tartu vabatahtlik.

Tartus alustati võrgupunumist aprillis ja sobivad ruumid leiti Tartu ülikooli õppehoones Jakobi 2. Kristel Kajak ja Kristiina Johanson (pildil), kes punumist korraldavad, töötavad ülikooli arheoloogia­osakonnas.

Jakobi tänava võrgupunujad kogunevad kolmapäeviti. Sõltuvalt päevast nokitseb võrkude kallal 10–20 inimest. „Tartus on veel teinegi avalik punumiskoht, mis asub samuti ülikooli õppehoones – Omicumis Riia 23b/2,“ teab Kristel.

Võrgupunujad üle Eesti on võtnud eesmärgiks saada 24. veebruariks valmis 20 000 ruutmeetrit võrke – need kataks Vabaduse väljaku viis korda! Võrgud toimetatakse kohale peamiselt teiste MTÜde abiga, kes viivad Ukrainasse sooje riideid, kaevikuküünlaid, esmatarbe­kaupu, droone jne.

Jaga
Kommentaarid