Kaas, mai 2017.

Seda, mis toona kõik räägitud sai, enam nii väga ei mäletagi. Ainult lugu sellest, kuidas Viire sõitis Tapal Soome kelguga oma esimest last sünnitama, kerkib siiani aeg-ajalt üsna selge pildina silme ette, kui Viirele mõtlen.

Mulle tundub, et nii lähedased, kui on Viire ja Maria, on vähesed emad-tütred. Kui sooje ja tunnustavaid sõnu nad teineteisele jagavad!

Selle kaaneloo eest sain endale üllatuseks mõni kuu hiljem auhinna, kui kirjastus tunnustas seda kui kvartali parimat ajakirjalugu. Muidugi oli hea meel.

Ahjaa, kevaditi meenuvad ka Viire sõnad, et ta ei ootagi, et kevad väga suure hooga tuleks. Sest ta tahaks nautida igat päeva, et kõik on veel ees. Kui Viire seda ütles, noogutasin – ka ma ise olin niisamamoodi tundnud.“

Pealkirja, muide, leidis Helina intervjuu käigus. See on laen Maria sõnadest: „Olen noorest peale emale öelnud: tee, mis tahad, peaasi, et sa ise õnnelik oled! Tulebki olla pöörane! Armuda ja tunda ennast ilusa ja ihaldusväärsena, olla õnnelik!“

Maria ja Viire.
Maria ja Viire.

Jaga
Kommentaarid