Vitamiin

Eesti Naise kultuurisoovitus.

Pariisi kuninganna

Romaan Coco Chanelist võtab luubi alla teise maailmasõja aegsed üleelamised. Coco, kes on selleks ajaks tunda saanud magusat kuulsust, peab sõja tõttu elu ümber hindama. Romaan põhineb hiljuti avalikuks tulnud dokumentidel elust natside okupeeritud Pariisis. Chanel elab Ritzi hotellis koos kõrgete Saksa ohvitseridega, vaadeldes läbi pitskardinate linna, mis on langenud sakslaste raudse rusika alla. Romaanist selgub, kui keeruline oli tegelikult moelegendi elu ning kui vastuoluline tema iseloom. Pamela Binnings Eweni „Pariisi kuninganna. Romaan Coco Chanelist“ kirjastuselt Pilgrim. Anu

Armunute päevaks

Kuigi südameasju on parem klaarida suusõnaliselt, on magus lugeda leegitsevaid läkitusi, mis kätkevad endas hävimatut lootust ja reedavad valgusekuma hingelabürindis. Armastuskirjade headeks näideteks on Eduard Vilde kirjad salaarmastusele, juuditar Rahelile („Minu põsk sinu põse vastu. Eduard Vilde kirjad Rahelile“, koostanud Kairi Tilga, 2015), Juhan Liivi kirjad Liisa Goldingule („Mu kallis Liisi“, koostaja Aarne Vinkel, 2000), F. Tuglase kirjad Marie Underile („Under ja Tuglas. Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus“, koostanud Rutt Hinrikus, 2006) ning Franz Kafka kirjad Felice’ile (ilmus eesti keeles 2020). Üksindust ületavad kirjad ei vaja lahtimuukimist, lähedusvajadus ja kirjameeste peen varjundirohkus väärib vaid austust. Eesti Naine

Arhitektuuri esteetika

Arhitektuurifotograafi Martin Siplase teine isikunäitus kiikab tellingute ja ehitusplatside võluvasse maailma. Peamotiiviks on linnaruumiline ajutisus: majad oma nõrkusmomentidel, tellinguisse ja kilesse pakituna. Ometi on just need üürikesed perioodid hoonete elukaares paljunäinud fotograafi pilgule palju köitvamad kui see, mis neist kookonitest ja sõrestikest hiljem koorub. Näitus „Talling“ Eesti arhitektuurimuuseumis Rotermanni Soolalaos 2. aprillini. Anu

Docpointi filme naistele

Dokumentaalfilmide festivali Docpoint (31.01–5.02) kavas leidub mitmeid tugevate naiste lugusid üle kogu maailma, mis pakuvad nii mõtlemisainet kui ka inspiratsiooni.

„Draakonnaised“. Miks kuuleme harva naissoost tippjuhtidest? Sest neid on siin toodud statistika kohaselt vaid 3%. „Draakonnnaised“ on lähedane ja isiklik pilguheit viie naissoost tippjuhi argipäeva ja eraellu. Mida neil on tulnud tõsipatriarhaalses keskkonnas rakendada, et ellu jääda ja parimaks saada?

„Cesária Évora“. Cesária Évora on popmuusika ebatavalisemaid edulugusid. Roheneemesaartelt pärit lauljanna saavutas ülemaailmse tuntuse alles siis, kui oli ületanud 50 eluaasta künnise ja ühtäkki oli kõigi tähelepanu all üks kummalises kreooli dialektis laulev tädi, kes esines vaid paljajalu ja keeldus minemast lavale päris kainena.

„Mehed oma koopas“. Millest aga mõtlevad mehed? Uje prantsuse antropoloog Céline Pernet on selle üle alati juurelnud, aga pole vastuseni jõudnud. Nüüd teeb ta katse kaamera vahendusel tõde välja selgitada, kui kutsub oma elust kaamera ette rääkima mehi kõikvõimalikelt elualadelt. Ja nad räägivad. Ausalt, avameelselt.

„Naistevagun“. Mumbai rongides on eraldi vagun sildiga „Ladies only“, kus võivad sõita ainult naised. Põhjust „Naistevagunis“ ei mainita, aga arvaks, et ilmselt turvakaalutlustel. Naised võivad ennast seal vabamalt tunda ja selge, et ka end vabamalt väljendada, sest kaamera ees on nad nõus väga avameelselt rääkima oma elust ja naiste rollist India ühiskonnas.

Muusikadokk „Nothing Compares – Sinead O’Connor“ käib lauljaga kaasas lapsepõlvest kuni hetkeni, kui ta sisuliselt pildilt kadus, kuna oli juba liiga paljudele konnasilma peale astunud. Nüüd on ta tagasi ja kommenteerib oma kunagist tegevust endalikult otsekohesel moel ning tuletab meelde ka seda, kui eriline on Sinead O’Connor kui laulja. Tristan Priimägi