Mul on palju tumedanahalisi sõpru, seega…

Ma sõidan pea katkematult mööda Eestit. Küll üksi, küll bändiga, küll lugejatega kohtuma, küll mõnel neljandal põhjusel.

Mõned nädalad tagasi viis tee Kuressaarde, sedapuhku koos koolitaja Epp Kärsiniga. Oleme viimase aasta jooksul vestlusõhtuid korraldanud ja kuna need mandril edukaks osutusid, kutsusid saarlased meid kah külla.

Ajasime Epuga juttu, rahvas kuulas, oli mõtlik, naeris ja plaksutas. Ehk vestlusõhtu nagu iga teine – põnev ja ootamatu, ent erakordselt soe. Ja muidugi avameelne, ükskõik kui läägelt see sõna ka ei kõla. Võib-olla liigagi avameelne, kuid Epp Kärsini seltskonnas pole vist muudmoodi võimalik.