Lehte Hainsalu: muutlikus maailmas on siiski midagi vääramatut – pühapäevane pannkoogilõhn ja jõuluõhtu elev ärevus

Pühapäevane pannkoogilõhn, sünnipäevahommiku või jõuluõhtu elev ärevus on lapsepõlvest kõigil meeles, see on eriline meeleolu, aga ka sõnastamatu kehatunne, millesse võib end tagasi mõtelda igal hetkel.

Minu lapsepõlves tegelikult kõik need kolm puudusid, oma pühapäevatunnet elasin läbi mujal. Vaimus võin minna Võnnu Vana surnuaia müüri manu, kus lasipuude ääres ruunad, märad (ja sekka mõni täkkki) vehivad päid, et hankida peakoti põhjast pühapäevasuutäit. Vankrite ümber askeldavad roosilistes pearättides naised, otsides istmekoti alt reha ja vanast korvist lillepuhmaid. Üks ja teine tuleb kätt andma, pereuudiseid pärima ja pajatama, hele rõõmus vadin keeb nagu kartulipada, ehk küll mõni pühib leinalise musta rätinukaga silmi. Meespooled on eemal troppis, haljas pudel käib kuuesiilu all vargselt ringi, arutatakse rüa ja kesva kasvamist, tökatihindu ja maailma hullust. Suguseltsid saavad kord aastas kokku, kalmuaed tehakse üleni kenaks. Lapsel huvitav vaadata, kuidas elavad ja surnud justkui üheks saavad, kedagi ei unustata. Mõni lausekatke kerkib üldisest sumast esile, haakub mällu aastakümneteks mõistatada.