Mõtete mandala, 1928

„Mis on olnud meile kümme vaba aastat?“ küsis Eesti Naine 1928. aasta veebruaris. „Sagedasti kuuleme inimestelt, isegi haritud inimestelt, et Eesti Vabariik nendele midagi ei olla andnud, elu Vene ajal olnud palju parem.“

Perspektiiviks – see tekst trükiti aastal, kui Eestis vahetati margad kroonide vastu. Samal aastal, kui ilmus „Toomas Nipernaadi“. Kui Tartus avati kuningas Gustav Adolf II ausammas. Kui esimest korda korraldati jooksu ümber Viljandi järve.

Ehk siis, tagasi tulles, pea sajandivanune tekst, mis jätkub: „On tõsi, et suur Vene riik nõudis meilt vähem maksusid, ja on õigus, et eestlased venelaste hulgas olid otsitud töötegijad. Kui aga vaatame asja seisukohalt, mis kõrgem on mõne üksiku nuriseja isiklikkudest huvidest, siis peame asuma hoopis teisele seisukohale. Vaatleme, missuguse huviga tehakse tööd noortes asundustaludes, see on töö, mida tehakse omale, oma enese maa pääl. Vaatleme meie koolielu: kui enne mudilased pidid tuupima võõras keeles õppeaineid, ilma sellest aru saamata, õpivad meie praegused noored emakeeles, milles nad võivad kaasa mõelda ja aru saada asjadest, mis nad õpivad. Ja vabadus, vaba enesemääramine – terve maailma rahvad on püüdnud ja püüavad ikka vabaduse poole, meie võitsime selle kümne aasta eest.“

Selle hoolikalt timmitud teksti all pole autori nime. Ent võib arvata, et sõnad pani paberile 29aastane Helmi Mäelo, Eesti Naise esimene peatoimetaja. Napi vanuse kiuste oli ta, nagu kogu Eesti rahvas, elanud ühes elus mitu elu: „Mälestades sõja ja vabadusvõitluse sündmusi, tunduvad muljed meile väga lähedastena, alles siis, kui hakkame jälgima meie arenemiskäiku, leiame aastaid ja pikemat aega.“

Viimastel aastatelgi on aeg liikunud luugates, siis jälle tuhatnelja, arusaamatult ja heitunult. Kuidas seda enese jaoks rahustada, mõtestada? „Kui teekäija peatub verstapostil ja vaatab tagasi tuldud teed, siis peab ta tingimata vaatama ka edasi oma käimata tee peale,“ julgustas 1928. aasta Eesti Naine. Tänagi kõnnime silmapiirini oma enese maa pääl.