Vanaisa Arnold oli ammu üle kaheksakümne, aga suusatas nagu noor mees. Tänu vanaisale (ja kindlasti ka spordipedagoogist emale) oli Alfredil plaan spordimaailmas läbi lüüa. Läks noorelt jalgpalli mängima ja mängis päris pikalt. Käis vahepeal Tiit Soku korvpallikoolis, aga Sokk hoidis teda pingil, mänguaega andis vähe.

Vanaisa istus päevad läbi kabinetis, lahendas ristsõnu (keegi teine maailmas pole lahendanud nii palju ristsõnu!) ja aeg-ajalt torises, et mis asja sa jooksed kogu aeg edasi-tagasi! Aga siis võttis suusad ja läks rabaringile, küllap jäi siit Alfredile midagi külge.

Aga vanaisa Einot mäletab Alfred niipalju, et vanaisal oli Volga ja hundikoer, kes kuulas hästi sõna. Vanaisa suvemaja seinad Tabasalus olid pilte täis. Vanaisa Eino tegi nalja ja oli lahedas tujus, ei õpetanud, käsutanud, korraldanud ega kamandanud. Vanaisa puhul ei paistnud üldse välja, et ta on mees, kes näitlejatele ütleb, kuidas astuda ja istuda ja millal naerda ja millal nutta. Lavastajatööd ta koju kaasa ei võtnud.

Jaga
Kommentaarid