Kristiina Ehin tunnistab, et heitleb ärevusega. „Püüdsin end ärevusest läbi kirjutada, sõjaajal tundepäevikut pidada“

„Me elame vastandlikul ja hullul ajal – soovime kõik südamest maailmarahu ja see pole ainult sõnakõlks,“ lausub luuletaja Kristiina Ehin. Tema värskes luulekogus on mõlemad: sõda ja rahu.

Hiljuti kohtas Kristiina nime Eesti mõjukate edetabelis. Märgati ja märgiti, et luulekogu „Janu on kõikidel kaks“ on Kristiinal juba kümnes, et ta seisab söakalt Ukraina selja taga ning andis ansambliga Naised Köögis välja loo „Sõjapäevik“. Artikli juurde valitud fotol istus imekaunis naine mikrofoni taga, akordion süles nagu kalleim kink, kuid allkiri hoiatas: „Väliselt mahe ja malbe, aga kui suu lahti teeb või kirjutama hakkab, siis hoia alt!“

See naine astub nüüd vilkal sammul Tartu kohvikusse. Nööbib kiirustades lahti mantli, võtab käest kindad, peast kübara ja ütleb naeratades: „Tead, kui õnnelik ma praegu olen!“