Elu armastusest. Birk Rohelend: arvasin, et ma ei kohta iial ühtegi meest ja uskusin, et suren süütuna

Ühel päeval tabas ühte mu tuttavat naist paanika. Ei, see ei olnud seotud inflatsiooni, Ukraina muserdavate uudiste või kinnisvaraturu hangumisega. Teda painas kõigi naiste maailma vanim mure: „Mis nüüd saab, saan varsti vanaks, ja armastust ei tulnudki!“

On ju igale väikesele tüdrukule maast madalast sisendatud, et tuleb oodata printsi, kes oma saabumisega päikese taevakaarele tooks, argipäeva eriliseks muudaks ja kõik mured justkui iseenesest peletaks. Aga mis siis, kui meile on algusest peale räägitud eksitavat juttu?

Minu vanemate kuningriigis ei olnud keegi õnnest kuulnud. Kasvasin teadmises, et kuningas võib olla väga julm. Et ta võib mitte austada oma kuningannat. Mu malbe ja vaikne ema oli see salajane liim õhtusöökide, lossi korrashoiu ja kuningriigi koospüsimise taga, samal ajal kui kuningas käis ja lammutas, vaenas ja kurjustas.