Varbad alles, kõik hea

Veebruar on aasta pimetähn, kõige lõpp ja algus, hoopis siin peaks asuma meie laiuskraadi aastavahetus.

Muidugi näevad suusafännid ja muud talvespordisõbrad asja ehk täitsa teisiti, neile on see maratonikuu, ja annaks taevas, et lund jätkuks! Harilikud inimesed, kes mustadesse jopedesse mähitult on juba novembrist saadik tusaselt ringi tatsanud, ei jõua talve lõppu ära oodata. Veebruaris ju seda veel ei paista, aga ometi on teada, et see on siinsamas, käeulatuses, veel natuke ja hops, ongi päike väljas, käib kõrgelt ja annab sooja.

Minu jaoks võtab veebruari kokku Pedajase-Viidingu laul „Tuisk on kolmandat päeva“, see kumiseb ikka mu peas, kui ennast läbi lumepihu edasi pressin või koperdan libedatel jäälausikutel, mis mingil talvekuul ennast püsivalt sisse seavad, et mitte kunagi enam kaduda. Tuisk on viiendat päeva, teid ei seleta silm. Mõnel on siiski meeles, seegi on jumala ilm, ümisen vaikselt endamisi, üritades manööverdada jää ja lumevaalu vahel ja sinna juurde ka püsti jääda. Ükskord oli küll selline lugu ...