Kirjad

Viimastel aastatel olen olnud usin Eesti Naise lugeja-tellija. Seekordset kaant nähes mõtlesin, et mis seal ikka, Kersti Kaljulaidist nähtud-kuuldud küllalt. Kuid lugema hakates tuli tõdeda, et nii mõndagi oli veel avastamata. Mulle meeldib president Kaljulaidi inimlik tagasivaade olnud aegadele: nagu näha, pole ka talle võõrad pisut kehvemad ajad.

Meeldivad ajakirjas hingelised-psühholoogilised mõtisklused ja nõuanded. Seekord jätan meelde lause: halbadest valikutest tulevad head lood – just nii see on. Äsja kogesin ka ise haigetsaamist ja see viis kuudeks rivist välja, samas andis mõtteainet ning jututeemat sõprade-tuttavatega. Tiiu Tallinnast

Lugesin viimaseid Eesti Naisi põhjalikult, naine oli need mulle haiglasse kaasa pakkinud. Tahan öelda, et ajakirjades on teemasid, mis huvitavad-puudutavad ka mehi, ja suured tänud nende eest!

Meil on õnneks rahu ja endine elu, pole mõtet teha probleemi kallimast toidust või elektrihinnast, sest see, mis toimub Ukrainas, seda ei taha isegi halvas unenäos näha...

Kõige olulisem on tervis ja oma peresuhted, kahjuks on inimestel nendega piisavalt probleeme, mida me ei tea, ei näe. Isegi presidendi elu pole olnud veatu. Üldiselt on väga huvitav lugeda tuntud persoonidest, kõikide meie elu ju kordumatu.

Nii et elame ikka rõõmuga ja sõbralikult, toetame, kui võimalik, ka abivajajaid, sest kohe ongi käes aasta kauneim aeg, kus saame oma lähedastega koos olla, lihtsalt suhelda ning oma lastest-lapselastest rõõmu tunda. Priit

Olen varemgi Eesti Naist sirvinud, kuid nüüd aasta lõpus otsustasin esmakordselt kirjutada, sest teete seal tõesti imetlusväärset tööd ja Eesti Naine on vägagi põnev lugemismaterjal ka Eesti meestele.

Kaaneisik Kersti Kaljulaid on samuti imeline inimene ning usun, et ta on üle maailma aidanud nii mõnegi sugupooli puudutava müüdi kummutada.

Ukraina-rubriik annab ettekujutust, mida need vaprad inimesed tunnevad, ja see tekitab veelgi suuremat aukartust selle rahvuse ees.

Minu suur lemmik Tõnu Õnnepalu kirjutas nii toredasti lahti üksinduse teema. Pärast armastatud abikaasa lahkumist paar aastat tagasi kogesin sügavalt suurt isolatsiooni ning n-ö sunnitud üksindust.

Tänupäevik, millest detsembrinumbris kirjutati, on samuti suurepärane tööriist nii nais- kui ka meessoo esindajatele, mina olen juba üle aasta selle elav tõestus. Valentin

Enim huvitasid mind lood tervisest: elu bipolaarsena ja müraterror. Hea, et inimesed julgevad rääkida ka neist teemadest, sest usun, et paljudele, kes end halvasti tunnevad, annavad need lootust, et nad pole üksi ja on võimalik abi saada. Mis puudutab müraterrorit, siis olen tähele pannud, et kui heli tundub juba mürana, siis on tegu väsimusega. Aitab, kui olen vaikuses või väldin kohti, mis mind müra tõttu ärevana hoiavad ja väsitavad. Mari-Liis

Katrin Saali Sauli sõnavõtt mõjus kui külm dušš. Sain aru, et mina olengi see artiklis kirjeldatud nämmutav mäletseja. Nali naljaks, aga must valgel oskas keegi minu olukorra (loodetavasti mitte olemuse) sõnadesse panna ja see pani mind tõsiselt mõtlema. Minu elu on viimasel paaril aastal muutunud: isegi mitte halvemuse poole, vaid lihtsalt muutunud ja mina vastuseks olen olnud sellest muutusest otsekui halvatud. Olen lähiringi tüüdanud lõputu jorinaga, kuidas kõik oleks, aga mitte, kuidas võiks olla. Vana oli ju nii tuttav, pehme ja turvaline. Igatahes suutsin tänu loetule end organiseerida ja häälestuda parematele mõtetele. Nagu terapeudi juures oleks käinud! Laura