Mihkel Raud: toitumishäirega elamine ei ole lihtne, isegi kui ma seda ülejäänud maailma eest saladuses suudan hoida
„Inimene on see, mida ta sööb,“ väitis saksa filosoof Ludwig Feuerbach. Radikaalne ja – mis veelgi hullem – hinnanguline seisukoht. Aga küllap oli suure mõtleja toidukaart nii palju „moraalne“, et sedasorti statement’i endale lubada. Ja ega liiga kaugel tõest too „sööd siga, järelikult oled siga“ järeldus ju polegi. Mõned rahvad on sealihaga nii ära hirmutatud, et põrsa suhu toppimine võib ühiskondliku halvakspanu ja halvemal juhul koguni füüsilise noomitusega lõppeda.

21. sajandil on toit ilmselt suuremgi identiteedi osa kui päevil, mil Feuerbach inimeste ja nende söögisedeli vahele võrdusmärki pani. Veganlus on tõenäoliselt tuntuim toidu kaudu enese määratlemise vorm, aga kindlasti mitte ainus. Ka näiteks hipsterid defineerivad end peamiselt tarbimise kaudu, kuigi esmapilgul võib nende missioon vastupidisena näida. Ja ümberpööratult – aus ja autentne proletaarlane ehk „oss“ oled sa ainult juhul, kui Staabis sügavkülmutatud kotleti ja ketšupi-majoneesikastmega täidetud kuklit järad. Satud selle kõrvale matcha-teed kuukama, mõjud veidrikuna ja tõenäoliselt arvavad sõbrad, et oled „Tulnuka“ filmist tuntud Valdise kombel millegagi vastu pead saanud.