Me peame iga päev sööma, kaloreid on vaja, aga toidu abil saame luua ka igapäevast identiteeti.

Kas tänapäeval on mõtet kaevuda pärandtoitudesse ja üritada neid uuesti „söödavaks“ teha?

Päris kõiki sööke, mida me vanasti pidasime meie omaks, ei õnnestu 2022. aastal uuesti käibesse tuua. Näiteks rupskeid süüakse üha vähem ja vähem. Minu vanaema, kes oli sündinud 1921. aastal, ütles, et nemad Raplamaal sõid hommikul eelmise õhtu keedukartuleid ja kastsid neid silgusoolvette – see oli tüüpiline hommikusöök. Ma arvan, et Kalamaja hipsterile (kui hästi stereotüüpselt väljenduda) seda praegu maha ei müü. Ilmselt ka Tartu tudengitel ega pealinna koolilastel ei läheks see enam kaubaks. Ükskõik kui eestilik ja traditsiooniline see ka poleks.

Jaga
Kommentaarid