Anne Bõkova Kiievist: kui sõitsime plahvatuse epitsentrist mööda, nägime tonnide viisi purunenud aknaid

Ma kirjutan neid ridu oma sünnipäeval. Täna on minu 31. sünnipäev. Ma olen Kiievis. Kodus ei ole ei sooja ega külma vett. Täna ei ole terves linnas vett. See on Kiievi kriitilise tähtsusega infrastruktuuri vastu suunatud raketirünnaku tagajärg. Kui kaua see veel kestab? Ma ei tea.

Tulin Kiievisse 9. oktoobril, jättes ema ja poja Eestisse. Miks ma seda tegin? Et alustada otsast peale ja töötada, et kunagi päriselt naasta (millal iganes see võimalikuks saab). „Kuidas seal on?“ võite küsida. Kogu Ukraina elab ärevuses ja teadmatuses, mida homne päev toob. Iga päev on nagu väike sõda. Oleme õppinud selle üle isegi nalja tegema. Näiteks järgmine meem. Autokool: „Anname teile juhiloa kolmekümneks aastaks.“ Sina: „Pole kindel, kas ma homsenigi elan.“ Ukraina on endiselt positiivne; me ei anna alla, oleme juba liiga palju kannatanud, et kurvastada.

Saabusin Kiievisse 9. oktoobril ja järgmisel päeval toimus sõja suurim raketirünnak Ukraina vastu...