Anne Bõkova Kiievist: kui sõitsime plahvatuse epitsentrist mööda, nägime tonnide viisi purunenud aknaid

Tulin Kiievisse 9. oktoobril, jättes ema ja poja Eestisse. Miks ma seda tegin? Et alustada otsast peale ja töötada, et kunagi päriselt naasta (millal iganes see võimalikuks saab). „Kuidas seal on?“ võite küsida. Kogu Ukraina elab ärevuses ja teadmatuses, mida homne päev toob. Iga päev on nagu väike sõda. Oleme õppinud selle üle isegi nalja tegema. Näiteks järgmine meem. Autokool: „Anname teile juhiloa kolmekümneks aastaks.“ Sina: „Pole kindel, kas ma homsenigi elan.“ Ukraina on endiselt positiivne; me ei anna alla, oleme juba liiga palju kannatanud, et kurvastada.