Miks mõelda surmast?
Päris noorena lugesin ühe vana õpetaja tarkust, mis ütles, et suuta elus teha midagi päriselt olulist, tuleb kõigepealt surmaga sõbraks saada. Mäletan hästi, kuidas see mõte ühtviisi nii inspiratsiooni pakkus kui ka küsimusi tekitas.

Palju aastaid hiljem, elu ettearvamatute keerdkäikude järel, leidsin end uurimas teadusartiklit, mis selgitas, kuidas inimesi pani nende enese surelikkuse meelde tuletamine elu kõrgemalt hindama. Surmast mõtlemine andis elule ilusama tooni. Seda uuringut lugedes tekkis ahvatlus pausi pidada ja tunnetada, kas oma surmale mõtlemine tõesti midagi muudab. Ei teadnudki kohe, mida täpsemalt võiks mõelda. Valisin samast artiklist välja küsimuse: „Mis te arvate, mis teist saab, kui te surete?“ Edasi viis üks mõte teiseni, perspektiiv muutus mitu korda, kuni mõne aja pärast tõdesin, et esile oligi kerkinud teistsugune meeleseisund. Lahtus sel perioodil palju meelehärmi tekitanud stress, mis sündis pidevast ajapuudusest – laiem pilk olemasolule päästis väikeste asjade ületähtsustamisest. Siis meenuski mulle noorena loetud tarkusetera. Tundus, et midagi ses surmaga sõbraks saamises peab olema, kui selle kasulikkusest räägivad nii uued kui ka vanad tarkused.