„Pärast tunnist vestlust ütles arst, et mul pole depressioon.“ Tõde oli palju hullem

„Ostsin lemmikloomapoest koerarihma. Koera mul muidugi polnud. Läksin, tugev rihm kotis, metsa puud otsima,“ meenutab Saara Arulaane bipolaarse häirega kaasnevat depressioonihoogu.

Saaraga päikeselisel sügispäeval kohtudes ei oskakski arvata, milline jututeema mind naerusuise naisterahvaga ees ootab. Tõsi on aga see, et siira naeratuseni jõudmiseks on Saaral kulunud aastaid. Saara põeb teise tüübi bipolaarset häiret.

Saara tunnistab, et ta on haige olnud aastaid, aga pikka aega ei saanud ta ise aru, et tal midagi viga oleks. „Ma ei taibanudki, et see pole normaalne. Et kõikide emotsioonid ei ole nii intensiivsed. Pidevalt oli midagi valesti, siis jälle suurepäraselt, siis jälle meeletult halvasti. Ma ei suutnud mõista, et teised ei tunne niiviisi,“ mõtiskleb ta tagantjärele.

Juba gümnaasiumiajast mäletab Saara depressiooniperioode, kus ta võis päevade kaupa vaid voodis lesida. „Ma ei suutnud tõusta ega kooli minna. Mul oli nii halb, elu tundus mõttetu, ma ei suutnudki midagi teha.“

Mis on bipolaarse häire tunnused? Kuidas seda ravitakse? Mida tähendas Saara jaoks lapse saamine?