Annika Laats: veider, et väldime rääkimist ainsast kindlast asjast, mis meile kõigile osaks saab

Mis viga rääkida lõpu lähenemise ilust olukorras, kus lõpp veel ei paista. Ta võib ligidal olla, aga võib ka mitte. Mis annab mulle õiguse kõneleda millestki, mida pole ise kunagi omal nahal kogenud?

Aga nii me lõpust ehk surmast räägimegi. Keegi pole selle ala ekspert, sest me ei tea, mismoodi on viimsest lävepakust üle astuda. Ja kui kord üle astume, siis me hääl ju enam siia ei kosta.

Saan kõneleda sellest, mille tunnistajaks olen tohtinud olla. Saan kõneleda, mõeldes neile, kellele olen tohtinud sel teekonnal kaasa elada, ning neile, kelle kõrval olen leinas olnud.

Hingehoidja ja vaimulik Annika Laats arutleb meie suhtumise üle vananemisse ja surma. Kas oleme hakanud viimase kümmekonna aasta jooksul surijat pisut rohkem märkama? Kas meie Eestis peaks rääkima eutanaasiast?