Olin umbes viieaastaselt raudkindel, et minust saab luuletaja. Kaheteistkümneselt hakkasin luuletama ja kujundama elu selliseks, et saaksin kirjutada.

Ikka nii, et kui armastus, siis kindla peale õnnetu. Kui sõitsin kuhugi, jäin rongist maha. Pidevalt varitses mind oht, mu elus pidi olema vihkamist ja reetmist, häda ja viletsust. Sattusin anekdootlikesse olukordadesse, mis olid traagilised ja samas naljakad.

Jaga
Kommentaarid