Kirjanik Jelena Skulskaja: loodan, et näen aega, kui vene kirjandusel ei ole enam küljes musta märki

Kirjanik Jelena Skulskaja (72) ütleb, et sättis varem oma elu meelega kannatusterohkeks, et oleks luuletuste kirjutamiseks ainest.

Minu isa oli kirjanik ja arvasin, et kõik mehed on kirjanikud. Väiksena olin pidevalt haige – simuleerisin tublisti – ja isa oli minuga kodus, istus voodiserval, suitsetas vahetpidamata ja luges luuletusi ette. Pasternak, Blok, Puškin, Lermontov, Tsvetajeva, Gumiljov ja nii edasi. Ma olin luulest läbi imbunud.

Olin umbes viieaastaselt raudkindel, et minust saab luuletaja. Kaheteistkümneselt hakkasin luuletama ja kujundama elu selliseks, et saaksin kirjutada.

Ikka nii, et kui armastus, siis kindla peale õnnetu. Kui sõitsin kuhugi, jäin rongist maha. Pidevalt varitses mind oht, mu elus pidi olema vihkamist ja reetmist, häda ja viletsust. Sattusin anekdootlikesse olukordadesse, mis olid traagilised ja samas naljakad.