Iga päev on nagu väike sõda

Panin endale uue pükskostüümi selga. Siia juurde sobiks ideaalselt must sõrmus roosa kiviga, aga ma ei ava ehtekarpi. Kannan sõrmes ainult pulma- ja kihlasõrmust. Ma ei võta neid kunagi ära ja ma ei jäta neid kunagi koju: mis siis, kui pommitatakse ja ma ei tulegi koju? Panen kotti telefoni, passi ja sularaha. Ärevust tekitav kohver on kahanenud ühe tasku suuruseks.

Meenutan sageli, kuidas me 4. märtsil Poola-Ukraina piiril abikaasaga hüvasti jätsime. Nii kiirustades, nii valusalt. Oli külm ja pime. Me ei teadnud siis veel, millise pöörde sõda võtab. Me ei teadnud, millal me üksteist jälle näeme. Ei teadnud, kas me üldse kunagi üksteist veel näeme. Kõik, mida teadsime, oli see, et meid ootab ees pikk ja valus lahusolek.