Poeg emale: hangi endale elu! Mida ta sellega mõtleb, kuidas see käib?

Kuidas elada oma elu selliseks, et laps su üle uhkust tunneks? Ja mitte su saavutuste või tööde pärast, aga selle pärast, kes sa ise olid ning kuidas sa oma elu ja muutustega toime tulid. Arutleb Katrin Saali Saul.

Sattusin ühel koosviibimisel kuulma lugu ligi kuuekümneaastase Lea elust. Leal on kolm täiskasvanud last, kõik iseseisvad, kõrgesti haritud, hästi toimetulevad. Kõigil oma paarisuhe ja sisutihe elu – üks välismaal akadeemilist kraadi tegemas, kaks Eestis oma elu ja ettevõtet üles ehitamas.

Lapselapsi Leal veel pole ja lähiaastail ei ole ilmselt ka tulemas. Lea elab üksi, laste isa suri viisteist aastat tagasi, kui lapsed kõik veel kodus olid. Kui mõni kavaler tekkiski, tõrjus Lea selle mõtte peast – ei olnud lapsed kellestki võõrast nende kodus huvitatud ja ega Leagi ette kujutanud, kuidas mõni mees tema ellu laste kõrvale oleks mahtunud. Praeguses vanuses on uut partnerit raske leida. Mõnega on Lea juttu teinud, aga sügavamaks pole need suhted arenenud.

Lea võtab oma elu kokku – lastele elatud elu. Aitas, hoolitses, oli alati olemas. Andis neile tiivad ja juured. Lea lastel tiivad kannavad, mõne aasta eest lendas viimane tibu kodunt.

Lapsed panevad pahaks, kui ta ohkab, et midagi toredat elus ei ole. „Hangi endale elu,“ oli poeg öelnud, kui Lea tahtis talle enda sissetehtud kurke kaasa panna.

Kuidas see käib – hankida endale elu?