Kirjad

Nagu sügiselgi on märgata kollaseid lehekesi, läikivaid kastanimunakesi või verevaid pihlakaid, leidus ajakirjaski taolist valikut. Ole vaid tark ja osav, vaata porist ja hallusest läbi ning imetle ja kogu endale see ilu mälupiltideks või seo kimbuks. See annab õigel hetkel jõudu. Samamoodi lugesin artikleid ning ammutasin enda jaoks tarkuseterakesi nutikatelt naistelt, kelle elukogemus on viinud neid küpse tõdemuseni – olen rahul, kus ja kes olen praegu. Siinsamas ja nüüd. Ole sa andekas näitlejanna Külliki Saldre, kaunihäälne noor Rita Ray või Kesselaiu elanik Elsa. Igaüks on leidnud oma tee teistest hoopis erineval moel, kuid kõik on jõudnud eneseni. Kui enese sees on rahu, siis on ka ümber rahu. Mujal ei ole muru rohelisem. Mujal on ka praegu sügis. Lihtsalt on. M. K.

Ilunippe üle maailma

Ma pole muidu eriline ilukülgede lugeja, aga seekord tegin erandi. Meeldis, et ilunippe jagasid tavalised naised erinevatest maailma riikidest. Juba see esimene küsimus, et mida tähendab ilu – mõtlesin ka, mida see minu jaoks tähendab. Ilu kiirgab inimese seest, see on sisemine säde. Valgus, mis paistab silmadest välja, kui te üksteisega räägite. Vahel jään tänaval vaatama võõrast inimest: täiesti tavaline, harilikud riided, soeng, meik, aga see, kuidas ta kõnnib, kuidas ta oma pead hoiab – nii ilus! CATHRIIN

Toetagem teisi!

Lugesin Eesti Naist ja pean tunnistama, et leidsin jälle jõudu ja hingepidet. Kasvõi Kesselaiu saarevahi Elsa elust ja tegemistest üksikul saarel. Või siis esinemiskoolitaja Eric Edmeadese väärt nõuannetest, et end igasugustes rahvarohketes oludes enesekindlana tunda. Samuti meie armastatud muusiku Tõnu Raadiku imelisest tervenemisloost. Meid ümbritseb palju abivalmeid inimesi, kelle jaoks pole võõrast muret. Aitäh, Eesti Naine, et jagate neid lugusid meiega, kust muidu saaksime inspiratsiooni ja ideid! Ja usku, et teisi toetades ja aidates saab igaüks meist killukesegi maailma parandamisele kaasa aidata. Heatujuline pr Riina

Lahe autobiograafia

Nautisin väga fotograaf Kaupo Kikkase visuaalset autobiograafiat. Kui palju erinevaid tüüpe! Lihtsast maapoisist hipsterini ja kauboist kunstnikuni. Praegu on iseennast nii lihtne pildistada – võtad telefoni kätte ja muudkui lased. Ka minul on endast pilte väga palju, aga huvitav oleks teha midagi sellist nagu Kaupo – salvestada selfide abil enda lugusid, mida oleks päriselt ka hiljem lahe vaadata. Aitäh selle mõtte eest! LIISA

Õnn – kas enda teha?

Olen kaua aega oodanud sellist artiklit õnnelikkusest. Olen rõõmus, et on selliseid inimesi nagu Anu Realo: tore, et ta on julgenud sõna võtta teemal, et Eesti Vabariigis on kõige viletsamas seisus need, kes on praegu 80ndates eluaastates. 1990ndate noorusekultuse ajal koheldi neid inimesi väga halvasti, kuigi nad olid kordades targemad kui need 18aastased, kes tulid ja jalaga uksi lahti lõid. MARI

Retriit – kuulsin sellest esimest korda umbes 30 aastat tagasi. Mu Soome sõbranna ema viibis nädala vanas talumajas väikese seltskonnaga ja nad „reisisid iseendasse“, ei rääkinud üksteisega sõnagi. Tol ajal tundus see mulle võõrana ega tulnud mõttessegi, et tahaks proovida. Nüüd oli huvitav lugeda Helena Väljaste kogemusi. Noortele, kellel palju energiat kulub välisele suhtlusele, on see kindlasti meeliavav kogemus.

Lemmikuks oli lugu õnnest. Vajame õnnetunnet nagu õhku me ümber. Kui oled elanud keerulistel 40ndatel aastatel, kokku puutunud sõja, vaesusega, siis oskad rõõmu tunda ainuüksi sellest, et meil Eestimaal sõda ei ole. Ja ei tulegi. Virve