30 aastat Kesselaiul nagu vanajumala seljataga. „Kõige hullem oli 2005. aasta torm, mis võttis metsa nagu loogu“

Kesselaid jääb Suurde väina, Muhu ja mandri vahele, laevateest põhja poole. Võimalik, et sel hetkel, kui laev kauguses möödub, jalutab rannas saarevaht Elsa Vatter. Vägagi võimalik, et ta on Kessel ihuüksi. „Aga ma olen siin nagu vanajumala seljataga,“ ütleb Elsa seletades, et pole tema elul häda midagi sel kivisel laiul, kuhu ta 30 aastat tagasi esimest korda jala tõstis.

Metsane triip valgete pilvepatjade ja rohelise mere vahel muutub aina laiemaks. Juba eristab silm pankrannikut, millelt Kesse Valvur kõik tulijad üle vaatab. Valvuriks kutsutakse pangast eenduvat osa, mis inimnäoga ehmatavalt sarnane. Isegi ripsmed on olemas.

Elsa elab keset laidu Vanaõue talus. Kollasesse väravasse tuleb vastu Tondu. Must halliseguse karvaga väike krants. Ja siis Miisu. Liivakarva kass. Viimasena tuleb toast Elsa. Lühikest kasvu, juuksed poolde selga ulatuvas hobusesabas. Tere tuleb saarevahil naerul suust.

„Olen harjunud, 30 aastat juba siin oldud,“ ütleb saarevaht Elsa. Pikem üksiolemine satub enamasti sügisesse-talvesse, kui halvad ilmad ja kehvad mereolud ei luba saarele tulla. Aga saar vajab vahti ja selle töö eest maksab Muhu vald talle palka.

Kui Elsa üksi ja häda käes, tuleb aga abi otsida. Loe, kes tuleb Elsale appi, kui Kesselaiult korralik torm üle käib ning mida ta teeb, kui vaba päeva võtab.