KUULA | Liina Tennosaar: ma kasvasin üles ajastul, kui narrimine oli tavaline

Näitleja Liina Tennosaare prantslaslik muretu suhtumine elu keerdkäikudesse on imetlusväärne. Lugusid, mis seda ilmestavad, jagub seekordsesse Kristiina Heinmetsa podcasti „Iga naine on lugu“ hulgaliselt.

„Oma esimese pulma päeva hommikul ma ei teadnud, Saaremaal filmivõtetel olles, kas Heino registreerimisele ikka tuleb. Ta oli mitu päeva kadunud olnud,“ räägib Liina ja lisab, et samas oli tema ise lennukist maha jäänud. „Sõitsin siis taksoga Tallinnasse, kolleegid maksid veel sõidu eest. Kõik läks õnneks ja ma jõudsin õigeaegselt, sõbranna õmmeldud voodilinast valge kleit seljas, Mustamäe perekonnaseisuametisse,“ meenutab näitleja. Liina kirjeldab, kuidas tagasilennul filmivõtetele istus ta kahe vene keelt rääkiva piloodi vahel, kes reisi ajal šampanjapudelit tühjendasid ja Liina abiellumise puhul nii mõnegi „juhusliku“ õhuviguri lennukiga tegid.

„Ma kasvasin üles ajastul, kui narrimine oli tavaline,“ märgib Liina. Ta tunnistab, et oli aeg-ajalt oma isa laululaste peale kade. „Ekraanil oli isa nendega ju nii tore, aga kodus sain mina oma krutskite eest tihti sugeda,“ ütleb Liina. „Aga samas olin ma ka kaval. Välismaa kommide eest sain nii mõnigi kord endale hea koha rahvastepalli meeskonnas ning tänu isale oli minu tutvusringkond väga äge.“

„Olin 15 kui alustasin suvel tööd klapihoidjana Tallinnfilmis ja kool mind enam ei huvitanud. Kuna ma soovisin saada näitlejaks, siis selle unistuse saavutamiseks lõpetasin kiirkorras eksternina kooli ja sain ka lavakasse sisse. Ma olin kursuse pesamuna ehk see, keda kursusekaaslased järgi aitasid,“ naerab Liina.

„Egoniga on meil väga hea koos olla. Mina armastan üle kõige vaikust, lihtsalt voodis lamada ja lakke vaadata… Aga Egon armastab kitarri tinistada ning oma vinüülikogu kõvasti kuulata. Eks see ongi meie ainus erisus, sest kõike muud me armastame teha koos,“ räägib Liina.

Kuula saadet ja saad teada, mis seos on Liinal Leniniga ning millise lubamatu käitumisega ta koolis 3. klassis vahele jäi. See on tänaseni tema suurim pahe ning andis ta pojale põhjuse öelda: „Ema, sa oled mulle õpetanud, et ebanormaalsus on normaalsus.“