Lehte Hainsalu: Vene karu jäljed ei kustu kunagi, sest ta käib aina oma jälgi pidi ja naudib neid

Poisipõnn on saanud viiendaks sünnipäevaks paki kaarte. Nende ühel küljel on kujutatud mõne looma käpa või kabja jälg ning teisel küljel on kirjas eluka nimi. Laps loeb: KARU. Tema armsa kaisumõmmiku jälg. Poiss jookseb aialõkke ääres istujatele kaarti näitama, et kelle jälg, kelle jälg? Väga huvitav jah, võib-olla hundi oma, arvatakse. Ehee, ei ole, hoopis karu! on poiss võidurõõmus.

Aga kuidas karu selle jälje tegi? taipab vanaema küsida. Lapse suujooned vajuvad alla, huuled lähevad prunti, õlanukid tõusevad kõrgele üles, kogu rõõm valgub näost. Vanaema ütleb, et niisugune tore on karu käpa jälg, aga sa võid liivakasti oma jalajälje teha. Jah, jah! See on minu jälg, tulge kõik, tehke oma jälg!

Vene karu jäljed ei kustu kunagi, sest ta käib aina oma jälgi pidi ja naudib neid. Tarbatu linnus mäletab mahapõletamist anno Domini 1030, et rajada Jurjev Vene maa kaitseks, nagu kirjutab „Lugu Igori sõjaretkest“; Emajõgi mäletab raskeid pardani vees lotjasid, täis röövitud aardeid ja küüditatavaid oskustöölisi; ajaraamatus on kirjas, kui mitu korda on seda (ja muidugi mitte ainult seda) linna vägistatud, ümber nimetatud ja alistuma sunnitud. Vene karu (ja saksa toonase raisakulli) jäljed lõhnavad ahervaremete ning vere ja hirmu järele veel tänapäevgi.