„Ka mina olen tundud surmahirmu tööd tehes,“ tunnistab Tiit Priidel. „Regati baaris, mis oli tol ajal kõige karmim koht, tuli ükskord lavale mees, kes ähvardas mind noaga ära tappa, kui ma muusikat vaiksemaks ei pane. Tema sõber oli just saalis ära tapetud...“ meenutab Priidel. Tema sõnul aitas teda teise grupeeringu mees, kes samuti lavale tuli ja tülinorija pikali lõi.

„Eks ma suhtlesin tol ajal paljude inimestega ja sain kõigiga hästi läbi,“ ütleb Priidel. „Loomulikult tundsin ma kõiki staare ja eks nii mõnegagi sai aeg-ajalt paar kokteili tehtud. Või oli lühike kuramaaž. Kahjuks minu elustiil, igal õhtul olla tööl, ei soosinud pere loomist ja sellest on täna kahju,“ tõdeb Priidel.

Selline elukeskkond on toksiline ja jätab jälje kogu eluks, leiab Priidel. „Kui ma poleks enda jaoks leidnud maalimist, poleks mind ilmselt enam elavate kirjas või oleksin kuskil urkas paadialune,“ kinnitab üritusturundus ettevõtte juht saates.

Lapsena armastas Priidel joonistada ja meenutab tänutundega seda, et vanemad kinkisid talle tema lapsepõlve joonistused. „Kui elasin üle väga rasket lahkuminekut oma tolleaegsest kaaslasest, siis mõistsin, et ma pean midagi oma elus muutma. Olin augus ja vajasin uut sihti. Maalimine tuli sel perioodil ise minu juurde ja nii läksingi EKAsse õppima,“ kirjeldab Priidel. „Täna ma korraldan maalilaagreid ja müün oma maale. See on aga ebastabiilne töö ehk minu sissetulek sõltub ka praegu minu üritusturunduse ettevõttest. Kunstniku töö ei too Eestis leiba lauale,“ nendib ta.

Kuula saatest, millise hinnaga Tiit Priidel oma maale müüb, mitu näitust on ta üle Eesti korraldanud ja kus ta sooviks oma isikunäitust avada!

1x
00:00