Ühe kohukese lugu

See lugu algab skandaaliga, mis juhtus minuga natuke vähem kui kaks aastat tagasi. Mäletan, oli kena sügis, ja nagu minusuguse planeerija puhul ikka, kiskusid mõtted juba vaikselt eelseisvale perioodile, uuele aastale, uutele ettevõtmistele ja sihtide seadmisele. Ja nagu suurte mõtete puhul ikka, tundsin vajadust neid suhkruga takka ergutada – teate ju küll, kuidas kõik ideed väikese šokolaadiga justkui iseenesest märgatavalt lennukamaks muutuvad.

Mõeldud-tehtud. Ainult et kommisahtel oli parasjagu tühjaks saanud. See-eest oli külmkapis kohuke. See kõige viimane.

Jah, oli imelik tunne küll – kuidas ma lihtsalt võtan ja söön, seda viimast. Kindlasti tahab üks või teine laps seda endale, hoidku veel, et tuleks suisa kahe lapse vahel pooleks teha, et kumbki ennast ebaõiglaselt kohelduna ei tunneks. Aga kiusatus oli suur ja nii juhtuski, et ma sõin selle kohukese ära.