Lehte Hainsalu: manitseme oma kaaslasi nende lõbus ja ülbuses ja ahnuses piiri pidama, ent kus on piiri piir?

Me manitseme oma kaaslasi (või naaberriike) nende lõbus ja ülbuses ja ahnuses piiri pidama, ent kus on piiri piir? Mitu autot peab villa hoovis olema või mitu ülikonda ja kingapaari kapis leiduma, et küllalt tunduks? Mitut riiki peab üliriik oma käpa all hoidma, et endale ja ülejäänutele piisavalt võimas näida? Kui kõrgele taevasse peab ehitatama hooneid, kui sügavale mere alla kiirtunneleid?

Eks hoiata meid Jesaja kahe aastatuhande tagant: Häda neile, / kes reastavad koja kõrvale koja / ja liidavad põllule põllu, / kuni enam ei jää üle paikagi, / vaid üksnes teie elate maal! Siit kumaks nagu nõue tõmmata tarbimise piirid võimalikult ihu ligi. Aga kus sa sellega!

Samas kõneleme piirideta ajakirjanikest ja piiritust armastusest, kes ja mis justkui oleksid olemas. Kui ajakirjanikul ka pole riigipiire, siis bossi või erakonna või ilmavaate seatud raamidest pole ometi pääsu, rääkimata teise riigi salateenistuse valvsast silmast, või siis tõkke seab ajakirjaniku eneseväärikus. Meeletu armastus on viljatu, kui seda ei toida teine osapool. Hullem veel, universumi plahvatuslikus paisumises seab inimlaps endale punased keelujooned igale tasandile, olgu näiteks toodud kas või mõistlikuks kiidetud kalendermärkmik, mis hoiab ohjades inimese päeva, nii et Aleksander Suuman on pidanud luuletama: Päevaplaan seob. / Nii ei saa / vastu võtta / päeva kingitusi. Elu loomuliku kulu tõkestab elulaadi sunnismaisus, sõnastuse vabaduse suukorvistab poliitkorrektsus, rahvusliku iseolemise häbimärgistab multikulti. Heaks kiidetava käitumise piirid ahenevad aina, kuni katsuvad kõri peale.