REIS | Teekond maailma äärele. „Mida kaugemale Põhja-Norras lähed, seda meeletum on elamus“

Toiduterapeut ja fotograaf Hele-Mai Alamaa (48) on läbi elu olnud suur matkasell ja loodusearmastaja, värske õhu sõltlane. Autoga matkamine on viimase 3–4 aasta harrastus. Käidud on Lapimaal, Lätis, Leedus, Ahvenamaa saarestikus, igas Eestimaa nurgas. Seekord võeti sihiks Nordkapp, Mandri-Euroopa kõige põhjapoolsem punkt Norras. Autoga, telk katusel.

Tegelikult olin ammu tahtnud Nordkappi sõita, et polaarpäeva näha. Keskööpäikest, seda müstilist loodusnähtust, kui päike kolme kuu jooksul ei looju ning mai keskpaigast kuni juuni lõpuni kestab lakkamatu päev.

Niisiis, Eestis ennustati totaalset kuumalainet, palavat ja vihmavaba jaanipäeva, aga meie valisime hoopis sääskedest ja parmudest pungil polaarpäeva, kus lubatati vihma, pilvi ja kuus kraadi sooja. Selline see tavapärane suvi seal on, mis siis ikka, asusime teele.

Norra maastik, ilm ja inimesed ei avane kohe. Kui võimalik, ole ühes paigas kauem, lase loodusjõududel enda kallal trallitada. Tunneta kõigi meeltega ilmatuma vägevat loodust. Ta avab ennast sulle, aga mitte nii lihtsalt, et vuhised autoga ühest paigast teise ja kõik on peo peal.

Loe reisilugu edasi ja saad teada, millega Norra reisiseltskonda üllatas ning miks saab Põhja-Norrat nimetada matkajate paradiisiks.