Pensioniea saabumine: kas süllekukkunud priius või karistus ja kaotatud suhted

Pensioniea saabumine võib olla ühele kohutav ja teisele lohutav. Kas see sõltub vaatenurgast või millestki muust?

„Mille poolest on pensionile jäänud inimese elu väärtuslikum kui varem?“ küsib kunstiõpetaja Imbi (65) retooriliselt. „Kui enne oli kolm töökohta, siis nüüd on kaks, sest kolm andis kokku ühe täiskoha. Nüüd on mul oma aega rohkem, nii enda laadimiseks kui süvenemiseks sellesse töösse, mis alles. Saan remontida oma kodu ja tegeleda hobidega. Kõige õnnetumad ongi ehk need, kel pole peale töö olnud mingit harrastust. Mul on hobidele alati vähe aega jätkunud. Aga see on, mis toidab oma mina! Muidugi jääb raha teenimise vajadus. Tööturule jäänud eakas ei peakski ise end pakkuma, teda peaks tööandja lausa rabama!“ leiab naine. „Meil on kogemus, enesekindlus, baas, mille pealt otsuseid teha. Teadmine ja arusaam kandvatest väärtustest, mis noortel tihti puudu. Noored on küll informeeritud rohkete pinnapealsete teadmistega, kuid nad on kapriissemad, tunnevad ennast vähe, seetõttu hapramad... Pensioniealine seevastu peaks tööd otsides olema isekam ja nõudlikum, sest see juurikas, mis tal on, kannab oma erialal.