Eva Luigas: oli aegu, kui olin koera peale armukade, ja paistis, et Naksi sai sellest aru

Meie pere oli pikka aega kolmeliikmeline: mina, minu mees ja väike taksikoer Naksi. Peaaegu kohe, kui oma mehega tuttavaks sain ja koos elama hakkasime, Naksi meie juurde saabuski.

Ma polnud sellisest perelisast alguses sugugi vaimustuses. Koerad olid minu jaoks toredad vaid siis, kui nad kuulusid kellelegi teisele. Olen lõhnatundlik ja koerad teadupoolest lõhnavad. Olen kohati puhastusefriik, aga koerad toovad tuppa liiva ja mulda ning ajavad karva.

Naksi oli jahikoer ja see oli ka põhjus, miks ta meie perre tuli. Sest mu mees on jahimees. Iga jumala kord, kui keegi Naksiga õue minema asutas, oli koer veendunud, et nurga taga peidab end põder või vähemalt metssiga. Ta lasi juba koridoris kuuldavale hüüu, mis pani trepikoja aknaklaasid kergelt klirisema.