Mart Kadastik: oletus, et mulle vaatavad vastu nutetud silmadega ja sõjakoledustest muserdunud inimesed, oli ekslik

Oleksin pidanud ukrainlasi tervitama hoogsa privit´iga. See andnuks märku, et minu jaoks ei ole ukraina keel sama mis vene keel ja selle privet. Mõnikord räägib üks täht rohkem kui sada sõna.

Aga ma ütlesin tagasihoidlikult „Tere!“, sest eesti keele õpetamist on siiski õigem alustada eesti keeles.

Tartu Rahvaülikooli õpperuumis ootas mind üsna särtsakas seltskond. Otsekohe märkasin kärtspunases maani kleidis kolmekümne ligi naist, kelle kõrval istus teismeline neiu. Miskipärast arvasin, et ta on kärtspunase õde. Vanem õde hoidis noorema sõrmi julgustavalt oma peos. Nende ees oli koha võtnud valges pulloveris naine, kelle silmades peegeldus – kui väljenduda poeetiliselt nagu Lesja Ukrajinka – laukavee salapärane tumedus. Siis jäi mu pilk pidama abaluudeni ulatuvate mustade juustega naisel, õigemini tema lillaks värvitud kunstküüntel ja põlvedest lõhki moodsatel teksadel.

Muidugi ei peaks professionaalne pedagoog olema oma õpilaste välimusest sedavõrd haaratud. Aga ma ei ole elukutseline. Ma polnud oma elus ainsatki tundi õpetajana töötanud, kuigi mul on eesti filoloogi diplom. Vabandav asjaolu peaks olema ka see, et olin siiski täiskasvanute õpetaja, pealegi lepinguta (ja järelikult ka ilma tasuta) töötav vabatahtlik.

Olgu kuidas on, igatahes nõustusin andma Ukraina sõjapõgenikele aprillist juulini 80 keeletundi, mis võimaldaks neil tõusta 0-tasemelt A1 tasemele. Lennundusest võrdlust laenates tähendab see lennuki angaarist välja vedamist, ei enamat. Pole veel põhjust õhku täis minna.